Jaga postitust:Share on Facebook
Facebook

Rõõmsa NeoLife kliendi lugu

Leedu väravpallimeeskonna kaptenina viis Genrik Pavliukianec oma meekonna Rio paraolümpiamängudel edule. Vestlesime lojaalse NeoLife kliendi ja värske paraolümpiamängude kuldmedali omanikuga juhtimisest, motivatsioonist ja kindlameelsusest. Toome sel nädalal teieni Genriki põneva loo ning tema huvitavad mõtted juhtimise kohta.

genrik-pavliukianec-pasiruosimas-rio_quote
Foto: Liudas Baronas

mul on olnud nägemiskahjustus sünnist alates. Pimedate ja vaegnägijate koolis nägin koolipoisina, kuidas õpilased mängisid palli, kuid see ei köitnud mu tähelepanu. Sel ajal oli mäng pisut teistsugune, kuid aastate jooksul on mäng veidi muutunud, samuti on muutunud mängureeglid ning praegu peavad kõik käsipallimängijad kandma silmamaske, et oleksid võrdsed tingimused nägemispuudega sportlastel ja teistel sportlastel.

Genrik on olnud rahvusliku väravpallimeeskonna liige alates 1997. aastast ning kui meeskond vajas uut kaptenit, oli valik selge.

begame-garbes-rata-po-finalo-rio
Foto: Rimantas Navicka

– kapteniks valisid mind meeskonnakaaslased ning seda mitmetel põhjustel : mul on seljataga pikk võitluste kogemus, nimelt olid Rio mängud mu viiendad paraolümpiamängud. Ma ei karda vastutust võtta ning olen valmis mängima. Meeskonnapeana pean olema kapten nii mänguväljakul kui ka väljaspool seda. Tiimikaaslased peavad 100% kaptenit usaldama, vastasel juhul võivad nad kaotada enesekindluse. Olen alati püüdnud olla kapten, kes ise on enesekindel, kes usub oma meeskonda ning võitu.
– enne paraolümpiat veetsime tiimiga koos palju aega, treenisime ning veetsime koos toredasti aega. Kohtume ka nädalavahetustel ning peame koos peredega grillpidusid. Sel viisil tugevdame ka meeskonnavaimu.
Meie vestluse ajal sai selgeks, et Genrik kirglik liider, kes teab väga hästi, mida tähendab olla juh

– liidriks olek pole kerge. Usun, et juht on keegi, kes on valmis initsiatiivi võtma; keegi, kes ei karda kriitikat ning on enesekindel ning usub endasse. Juhina pead oskama toime tulla ebaõnnestumistega ning leidma oskuse ja jõu, kuidas järgmist mängu paremini mängida. Kui sul ei juhtu vigu, siis ei tee sa midagi.
Paraolümpia pole koht, kus hirmu tunda. Oma hirmud ning ebakindlus tuleb jätta koju ning võidelda tuleb kuni viimase hetkeni. Mulle ei meeldi mänguväljakul olla koos mängijatega, kes kardavad vastast.

– väga oluline on meeskonna tugev psühholoogiline tagapõhi, kuid sama oluline on ka hea meeskonnakaaslaste vahel valitsevad head suhted. Tean, et inimestega töötamine võib olla väga keeruline, sest me oleme kõik erinevad ja mõnikord me teeme piskestest asjadest suure. Meeskond on samasugune nagu meie pere, kus suhted sõltuvad meist endist. Mõnikord pead astuma sammu tagasi või tunnistama oma eksimust.

Genriki lugu jätkub blogis sel nädalal. Püsige lainel!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>